1. Alguses oli init

Kui süteem käivitub ning kernel on kõik ära konfigureerinud ja juurfailisüsteemi haakinud, käivitab ta käsu /sbin/init[28]. init on kõigi süsteemi protsesside algpunkt ning just temal lasub vastutus viia süsteem vajalikule käivitustasemele. Käivitustasemeid vaatleme veidi hiljem (Sektsioon 2, “Käivitustasemed”).

init'i konfiguratsioonifailiks on /etc/inittab ja sel on lausa omaette manuaalilehekülg (inittab(5)), mistõttu me tutvustame siin ainult kõige olulisemaid konfiguratsiooniväärtusi.

Esimene rida, millele tuleks tähelepanu osutada, on selline:

si::sysinit:/etc/rc.d/rc.sysinit

See rida annab init'ile teada, et /etc/rc.d/rc.sysinit tuleb käivitada pärast süsteemi initsialiseerimist (si tähendabki System Init). Vaikimisi käivitustaseme määramiseks otsib init seejärel rida, kus seisab võtmesõna initdefault:

id:5:initdefault

Antud juhul saab init teada, et vaikimisi käivitustase on 5. See tähendab ka seda, et tasemele 5 suundumiseks tuleb tal anda korraldus:

l5:5:wait:/etc/rc.d/rc 5

Nagu edaspidi näete, on teiste käivitustasemete süntaks samasugune.

init vastutab ka teatud programmide taaskäivitamise (respawn) eest, mida ei saa käivitada ükski muu protsess. Näiteks käivitab init kõiki sisselogimisprogramme, mis töötavad Teie käsutuses olevas kuues virtuaalses konsoolis[29]. Teist virtuaalset konsooli tuvastatakse näiteks nii:

2:2345:respawn:/sbin/mingetty tty2


[28] Seepärast ei ole /sbin paigutamine mõnda teise failisüsteemi kui juurfailisüsteem kohe üldse hea mõte. Kernel ei ole sel hetkel haakinud veel ühtki muud partitsiooni ega suuda seepärast leida käsku /sbin/init.

[29] Kui Te ei soovi just täpselt kuut virtuaalset konsooli, võite neid lisada või eemaldada seda faili muutes. Kui soovite konsoolide arvu suurendada, siis teadke, et neid võib olla kuni 64. Kuid ärge unustage, et ka X töötab virtuaalses konsoolis, nii et X'i jaoks tuleks vähemalt üks konsool vabaks jätta.