Kõiki kõvakettaid saab jagada partitsioonideks, millel kõigil on oma failisüsteem. Kui Windows® omistab kõigile failisüsteemidele (hmm, tegelikult ainult neile, mida ta ära tunneb) tähe, siis GNU/Linux kasutab unikaalset failipuud ning iga failisüsteem haagitakse selles puus teatud konkreetsesse kohta.
Kui Windows® vajab C:
ketast, siis GNU/Linux peab suutma haakida oma failipuu juure (/
) partitsioonil, mis sisaldab juurfailisüsteemi. Kui juur on haagitud, saate haakida teised puustruktuuri failisüsteemid puu vastavates haakepunktides. Kõik juure all asuvad kataloogid võivad olla haakepunktiks ning Te võite üht ja sama failisüsteemi haakida mitmel korral erinevates haakepunktides.
See võimaldab väga suurt paindlikkust. Kui Te näiteks kavatsete seadistada veebiserveri, on üsna tavaline anda terve partitsioon kataloogile, mis sisaldab veebiserveri andmeid. Andmeid sisaldav kataloog on tavaliselt /var/www
, mis sellisel juhul ongi antud partitsiooni haakepunkt. Mõttekas oleks luua ka suur partitsioon /home
, kui kavatsete alla laadida palju tarkvara, salvestada suurel hulgal töö- või eradokumente ja pilte, muusikafaile jne. Seda, kuidas näeb süsteem välja enne ja pärast failisüsteemi haakimist, näitavad Joonis 6.2, “Veel haakimata failisüsteem” ja Joonis 6.3, “Haagitud failisüsteem”.
Nagu arvata võite, on sellel mitmeid eeliseid: puustruktuur on alati ühesugune sõltumata sellest, kas tegemist on ühe failisüsteemiga või ka mitmekümnega. Selline paindlikkus lubab Teil viia näiteks ruuminappuse tekkides puustruktuuri ka olulisi osasid muule partitsioonile, mida me alljärgnevalt demonstreerimegi.
Haakepunktide kohta tasub meelde jätta kaks olulist asja: