1. Kõvaketta struktuur

Ülevaade

Kõvaketas on füüsiliselt jagatud sektoriteks. Teatud hulk sektoreid võib moodustada partitsiooni. Põhimõtteliselt on võimalik luua kui palju tahes partitsioone, täpsemalt siiski kuni 67 (3 primaarset partitsiooni ja üks sekundaarne partitsioon, mis sisaldab kuni 64 loogilist partitsiooni): kõiki neid peetakse omaette kõvakettaks.

1.1. Sektorid

Lihtsustatult öeldes ongi kõvaketas kõigest rida sektoreid, mis kujutavad endast kõvaketta väikseimaid andmeüksusi. Sektori tüüpiline suurus on 512 baiti. “n” sektoriga kõvakettal on sektorid nummerdatud “0” kuni “n-1”.

1.2. Partitsioonid

Mitme partitsiooni kasutamine võimaldab luua füüsilisel kõvakettal mitu virtuaalset kõvaketast. See on mitmes mõttes kasulik:

  • Erinevad operatsioonisüsteemid saavad kasutada ketta erinevaid struktuure (neid nimetatakse failisüsteemideks): nii on see näiteks Windows® ja GNU/Linuxi puhul. Mitme partitsiooni olemasolu ühel füüsilisel kõvakettal lubab sellele paigaldada mitu erinevat operatsioonisüsteemi.

  • Jõudluse huvides võib operatsioonisüsteem eelistada erinevate failisüsteemidega erinevaid kettaid, sest neid saab pruukida täiesti erinevate ülesannete jaoks. Selle näiteks on ka GNU/Linux mis nõuab omaette partitsiooni nimetusega saaleala. Seda kasutab virtuaalmälu haldur virtuaalmäluna.

  • Isegi kui kõik Teie partitsioonid kasutavad sama failisüsteemi, võib olla kasulik jagada oma OS-i erinevad osad erinevatele partitsioonidele. Üks lihtsamaid näiteid oleks oma failide jagamine kahele partitsioonile: ühel paiknevad Teie isiklikud andmed, teisel programmide andmed. Nii on võimalik näiteks uuendada OS-i programmide partitsiooni isegi täielikult kustutades, kuid säilitada samas omaenda andmed.

  • Kuna kõvaketta füüsilised vead tekivad reeglina kõrvutistes sektorites, mitte aga ketta erinevates osades, võib failide jagamine mitme partitsiooni vahel vähendada andmekadu, kui kõvaketas peaks mingil moel füüsiliselt kannatada saama.

Üldiselt määrab partitsiooni tüüp ära failisüsteemi, mida partitsioon sisaldab. Operatsioonisüsteemid ei pruugi alati tunnustada kõiki partitsioonitüüpe. Täpsemalt räägivad sellest Peatükk 6, Failisüsteemid ja haakepunktid jaPeatükk 4, Linuxi failisüsteem.

1.3. Kõvaketta struktuuri määramine

1.3.1. Kõige lihtsam meetod

Me eeldame siin ainult kahe partitsiooni olemasolu: üks on saaleala ja teine failidele[2] nimetusega root, mida tähistab /.

[Vihje]Vihje

Üldjuhul tuleks saalepartitsiooni suuruseks määrata oma RAM mälu kahekordne suurus (s.t. kui Teil on 128 MB RAM mälu, peaks saaleala olema 256 MB). Rohke mälu puhul (512 MB või rohkem) ei ole see siiski nii oluline ja pigem võiks siis jääda väiksema suuruse juurde. Palun arvestage, et saaleala suurust võib piirata ka kasutatav platvorm. Nii on see maksimaalselt 2GB x86, PowerPC ja MC680x0 korral; 512MB MIPS-i korral; 128GB Alpha ja 3TB Ultrasparc-i korral. Arvestage ka seda, et mida suurem saaleala, seda enam vajab OS ressursse (eriti just RAM mälu) selle haldamiseks.

1.3.2. Veel üks levinud meetod

Eraldage andmed programmidest. Tõhususe nimel on sageli mõttekas luua rohkem partitsioone süsteemi ja programmide eraldamiseks andmetest. Süsteemipartitsioon sisaldab programme, mida on vaja süsteemi käivitamiseks ja selle elementaarseks hoolduseks.

Niisiis võime rääkida neljast kõige olulisemast partitsioonist:

Swap

Saaleala ehk saaleala partitsioon, mille suurus peaks üldjuhul olema kaks korda suurem füüsilise RAM mälu suurusest.

Root: /

Kõige tähtsam partitsioon. See sisaldab nii süsteemile kriitilise tähtsusega andmeid ja programme kui ka toimib haakepunktina muudele partitsioonidele (vt. Peatükk 6, Failisüsteemid ja haakepunktid).

Juurpartitsioon ei pea olema kuigi suur, üldiselt on täiesti piisav 400MB. Kui Te aga kavatsete paigaldada kommertsrakendusi, mille asukohaks on tihtipeale kataloog /opt, tuleks juurpartitsiooni vastavalt suurendada. Teine võimalus on luua omaette partitsioon just kataloogi /opt tarbeks.

Staatilised andmed: /usr

Enamik tarkvarapakette paigutab oma käivitatavad failid ja andmefailid kataloogi /usr/. Sellele omaette partitsiooni loomise eeliseks on võimalus jagada kataloogi teiste võrgus olevate masinatega.

Soovituslik suurus sõltub sellest, kui palju pakette soovite paigaldada, ning ulatub 100MB-st väga tagasihoidliku paigalduse puhul kuni mitme GB-ni täieliku paigalduse korral. Sõltuvalt kõvaketta suurusest on tihtipeale piisav 2 kuni 3 GB.

Kodukataloogid: /home

See kataloog sisaldab kõigi masina kasutajate isiklikke katalooge. Partitsiooni suurus sõltub mõistetavalt kasutajate arvust ja nende vajadustest.

Veel üks võimalus on mitte luua eraldi partitsiooni kataloogi /usr failidele: /usr võib ka olla lihtsalt kataloog juurpartitsioonil (/). Sel juhul tuleb aga vastavalt suurendada juurpartitsiooni (/) suurust.

Lõppeks on võimalik luua ka ainult partitsioonid saaleala ja root (/), eriti kui Te ei ole päris kindel, milleks soovite arvutit kasutada. Sel juhul paikneb Teie kodukataloog (/home) juurpartitsioonil (root), nagu ka kataloog /usr ja muud kataloogid.

1.3.3. Eksootilised seadistused

Kui kasutate oma masinat spetsiifilisteks ülesanneteks –– näiteks veebiserveri või tulemüürina ––, on Teie vajadused kahtlemata täiesti teistsugused kui tavalise tööarvuti korral. Nii on näiteks FTP-serveril tõenäoliselt vaja üsna suurt eraldiseisvat partitsiooni kataloogile /var/ftp, samas kui kataloog /usr võib olla suhteliselt väike. Sellisel juhul tuleks oma vajadused hoolikalt läbi mõelda juba enne paigaldamise alustamist.

[Vihje]Vihje

Kui Teil tekib vajadus partitsioonide suurust muuta või ketas kuidagi teisiti jagada, teadke, et enamiku partitsioonide suurust on võimalik muuta ilma süsteemi uuesti paigaldamata ja andmeid kaotamata. Täpsemalt räägib sellest Partitsioonide haldamine Põhiteadmiste käsiraamatus.

Veidi harjutades peaksite suutma ka aktiivselt kasutatava partitsiooni liigutada oma vastsoetatud kõvakettale.



[2] Vaikimisi on Mandriva Linuxis failisüsteemiks ext3