Paigaldamise ajal on Teil võimalik valida oma partitsioonidele erinevaid failisüsteeme, misjärel partitsioonid vormindatakse erinevate algoritmide kohaselt.
Kui Te ei ole just spetsialist, pole failisüsteemi valik kuigi lihtne. Me anname siin põgusa ülevaate mõnest tänapäevasest failisüsteemist, mida kõike pakub Teile ka Mandriva Linux.
Teine laiendatud failisüsteem (Second Extended File System ehk lühendatult ext2FS või lihtsalt ext2) on olnud GNU/Linuxi vaikimisi failisüsteem juba aastaid. See asendas varasema Extended File Systemi (sellest ka “Teine”). ext2 parandas mitmed selle eellasele omased probleemid ja piirangud.
ext2 vastab kõigiti UNIX®-laadsete failisüsteemide tavapärastele standarditele. Juba loomise ajal nähti ette selle edasiareng, kuid samas seati sihiks tubli töökindlus ja hea jõudlus.
Juba nimi Third Extended File System ('Kolmas laiendatud failisüsteem') ütleb, et tegu on ext2 järglasega. See ühildub oma eellasega ning selle suurimaks lisanduseks on kirjendamise tugi.
“Traditsiooniliste” failisüsteemide (näiteks ext2) üks suuremaid puudujääke on nende suutmatus toime tulla süsteemi äkiliste krahhidega (näiteks voolukatkestuse või tarkvara krahhiga). Üldiselt nõuavad sellist tüüpi sündmused pärast süsteemi taaskäivitamist üsna pikka failisüsteemi struktuuri uurimist, mille käigus üritatakse tekkinud vead parandada. See võib aga vahel kahju isegi suurendada ning tulemuseks on salvestatud andmete osaline või väga halval juhul suisa täielik kaotsiminek.
Selle probleemi lahendab kirjendamine (inglise keeles 'journaling'). Lihtsustatult tähendab see toimingute (näiteks faili salvestamise) kirjapanekut juba enne nende sooritamist. Seda võib võrrelda näiteks laevakapteni tööga, kes kasutab logiraamatut päevasündmuste kirjapanemiseks. Tulemus: alati terviklik failisüsteem. Ja kui peakski esinema probleeme, siis on kontroll väga kiire ning võimalik parandus väga piiratud. Seepärast on failisüsteemi kontrollimise aeg proportsionaalne selle tegeliku kasutamise, mitte aga suurusega.
Kokkuvõttes pakub ext3 välja kirjendava failisüsteemi, säilitades samas ajal ext2 struktuuri, mis tagab suurepärase ühilduvuse. Seetõttu on väga lihtne minna ext2'lt üle ext3'le ja vastupidi.
Erinevalt ext3'st on reiserfs kirjutatud nullist peale. See on kirjendav failisüsteem nagu ext3, kuid selle sisemine struktuur erineb radikaalselt, kasutades andmebaasitarkvarast tuntud kahendpuud. Samuti kasutab see failisüsteem muutuvat plokisuurust, mistõttu sobib väga hästi paljude (tuhandede või ka sadade tuhandete) väikeste failide jaoks. Siiski tuleb see hästi toime ka suurte failidega ja on sestap kasutatav väga mitmel otstarbel.
JFS on kirjendav failisüsteem, mille töötas välja ja võttis kasutusele IBM. IBM otsustas algul suletud tarkvarana loodud failisüsteemi vabaks lasta, et kasutada ära vaba tarkvara kogukonna jõudu ja oskusi selle arendamisel. Failisüsteemi sisemine struktuur sarnaneb reiserfs'ile.
XFS on kirjendav failisüsteem, mille töötas välja SGI ja mida kasutabki eriti operatsioonisüsteem Irix. SGI otsustas algul suletud tarkvarana loodud failisüsteemi vabaks lasta, et kasutada ära vaba tarkvara kogukonna oskusi ja võimeid. Selle sisemisele struktuurile on omased mitmed erijooned, näiteks reaalaja ribalaiuse toetus, ulatused ja klasterdatud failisüsteemid (küll mitte vabas versioonis).
Tabel 4.1. Failisüsteemide iseloomustus
Ext2 | Ext3 | ReiserFS | JFS | XFS | |
---|---|---|---|---|---|
Stabiilsus | Suurepärane | Väga hea | Hea | Keskpärane | Hea |
Tööriistad kustutatud failide taastamiseks | Jah (keeruline) | Jah (keeruline) | Ei | Ei | Ei |
Taaskäivituse aeg pärast krahhi | Pikk, isegi väga pikk | Kiire | Väga kiire | Väga kiire | Väga kiire |
Andmete seisund krahhi korral | Üldiselt hea, aga suur andmete osalise või täieliku kao risk | Väga hea | Keskpärane[a] | Väga hea | Väga hea |
ACL-i toetus | Jah | Jah | Ei | Ei | Jah |
[a] Tulemusi krahhi tagajärgede likvideerimisel on võimalik parandada andmeid, mitte lihtsalt metaandmeid kirjendades, milleks tuleb lisada failis |
Faili maksimaalne suurus sõltub paljudest teguritest (nt. ext2/ext3 korral ploki suurusest) ning muutub enamasti vastavalt kerneli versioonile ja arhitektuurile.
Kernelis 2.6.X saab plokkseadme piirangust mööda minna, kui kompileerida kernel 'suure plokkseadme' toetusega (CONFIG_LBD=y
). Täpsemalt lugege selle kohta (ingliskeelseid) materjale Adding Support for Arbitrary File Sizes to the Single UNIX Specification, Large File Support in Linux ja Large Block Devices. Sellise toetuse ja failisüsteemi korral, mis seda toetab, võite saavutada paljude TB suuruse ilma spetsiaalsete failisüsteemi trikkideta, mida teeb näiteks JFS failisüsteemi suuruse suurendamiseks.
Failisüsteemide jõudlust pole kuigi kerge mõõta ega hinnata. Kõigil testidel on oma piirangud ning nende tulemusi tuleb tõlgendada väga suure ettevaatusega. Isegi mõne kuu või kõigest nädala eest tehtud võrdlused võivad olla tänaseks vananenud (ja enamasti ongi). Ei tasu unustada sedagi, et tänapäeva riistvara (eriti kõvaketaste maht) on nende omavahelisi erinevusi tublisti kahandanud.
Igal süsteemil on oma plussid ja miinused. Õigupoolest sõltub palju sellest, milleks ja kuidas Te oma masinat kasutate. Tavalisele töölauaarvutile sobib väga hästi ext2. Serveri puhul tuleks eelistada kirjendavat failisüsteemi, näiteks ext3. reiserfs sobib osaliselt oma algupära tõttu kõige paremini andmebaasiserverisse. JFS-i tasuks eelistada siis, kui kõige olulisem on failide liikumise kiirus süseemis. XFS-i poole tasuks aga silmad pöörata siis, kui Teile pakuvad huvi failisüsteemi täiustatud võimalused. “Tavalise” kasutamise korral on kõigi nelja failisüsteemi tulemused enam-vähem ühesugused, kõigil on aga oma võimalused kohandada neid mingiks kindlaks otstarbeks. Täpsemat infot pakub failisüsteemide enda dokumentatsioon.